Siili telgitagused: kuidas tekivad haavad

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

See, et Siili õppuse käigus käivad lahingud Kagu-Eestis, pole uudis enam tõenäoliselt kellelegi. Õppuse lahingud teevad aga meedikute jaoks reaalsemaks grimmeerijad.

Nii, nagu sõjas ikka, on ka sõjamängus hukkunuid ja haavatuid. Neid on vaja selleks, et läbi mängida teavituskord, anda lahingus esmaabi kaasvõitlejate poolt, korraldada evakuatsioon tagalasse ja anda isikud üle sidumispunkti või välihaigla meeskonnale.

Välihaigla meeskonnad omavad väljaõpet ja taset, mis lubab haavatule abi anda juba kõrgemal tasemel. Välihaigla võimekus on vajadusel ka operatsioonide tegemine. Pikemas perspektiivis saadetakse kannatanud edasi tsiviilhaiglasse, sest välihaigla peab olema valmis vajadusel ümber paiknema. Selline vajadus tekib, kui vastase tegevus maal või õhus hakkab ohustama haigla tööd.

Selleks, et abistajatel oleks võimalikult lihtne ja selge aru saada, millisest kohast on võitleja vigastatud ja mis liiki vigastusega on tegemist, tuleb hoolt kanda grimeerijatel.

Lisaks kaitseväe tervisekeskuse meditsiiniväljaõppekeskuse inimestele osalesid kannatanutele grimmide tegemisel ka naiskodukaitsjad Tartu ja Saaremaa ringkonnast ning üks vabatahtlik.

Kõige keerulisemaks peavad grimeerijad lühikese aja jooksul suurele kannatanute arvule imitatsioonide peale kandmist. Mitmel korral õppuse jooksul on vaja olnud töötada intensiivsusega, kus mulaažide ja värvidega tuleb vigastusi tekitada 35 inimesele tunnis.

Ainari ja Martini, kes teenivad kaitseväe toetuse väejuhatuses, sõnul on neil grimmimeeskonna vanematena oluline ülesanne luua koos meeskondadega õppuse raames võimalikult reaalsetena näivaid lahingvigastused.

Naiskodukaitsjast Eva teatab, et tema jaoks on  õppus tavapärane. „Osalen juba neljandat korda, neist kahel korral Siilil ja kahel korral Kevadtormil. Igal kord kaasan kellegi uue inimese meditsiinirühmast, et uus inimene saaks grimmimise alaseid teadmisi, oskusi ja vilumust,“ ütles Eva.

Kirkele, kes on samuti Naiskodukaitsja, meeldib, et grimmeerimine on loominguline tegevus, kus alati saab leiutada ja katsetada uusi vahendeid. Nii on ta selgi korral saanud tutvuda selliste materjalidega, millega varem kokkupuudet olnud ei ole. „Näiteks tõin grimeerimispaiga lähedalt leitud tüki rehvi sisekummi, mis osutus pärast dekoreerimist heaks kergeks materjaliks, et sellega haavades kildusid jäljendada," tõi Kirke näite.

Eneli on naiskodukaitsjana meeskonnas värske liige ja temal pole enne meditsiini rollimängijate ja meikimisega kogemusi olnud. „Kindlasti tuleksin uuesti sellisele õppusele, kui mulle selline võimalus antakse,“ ütles ta.

Ene on suurte kogemustega naiskodukaitsjast kannatanute grimeerija, kuid möönab, et kaitseväelt saadud grimmivahendid olid ka tema jaoks uudsed. „Nende kasutamine andis uusi põnevaid võimalusi ja nippe,“ ütles Ene ning lisas, et teab nüüd, et habemeliim on vajalik ka tema grimmi kotis, sest selle abil jäävad mulaažid paremini naha külge kinni. „Juhul kui üks kannatanu peab abiahelas läbima mitu etappi võib kehvema kinnitiga mulaaž kaduma minna ja siis on abistajal raske aru saada, kuidas õigemini abi anda,“ selgitas Ene.

Suurõppus ei ole grimeerijate jaoks veel lõppenud, nüüd on analüüsi koht, milliseid vahendeid edaspidi kasutada ja kuidas suure arvu kannatanutega väikese ajahulga jooksul hakkama saada. On ju neidsamu teadmisi ja oskusi vaja ka neil õppustel, mida korraldavad nii päästjad, kiirabi kui politsei oma õppuste raames.

Autor: Maret Kommer

Tagasi üles