Reportaaž lahingute keskelt: Antsla Gümnaasiumi noored sattusid Võru maakonnas lahingusse

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Kolmapäeva õhtul kogesid viis Antsla kooli fotoringi noort koos õpetajaga Võru maakonnas Kikkaoja küla maadel õppuse Siil lahingkeerist, saatjaks õppuse Siil teabeohvitser.

9. mai õhtul kella poole kuue ajal kogunesid Antsla kesklinna õppuse Siil teabeohvitseriga kohtuma Antsla Gümnaasiumi fotoringi noored ja nende juhendaja Janek Joab, et fotoringi tegevuse raames pildistada õppust Siil. Kohale tulnud viiest noorest olid kolm tüdrukut kodutütred ja noormees noorkotkas.

Kogunemise hetkel polnud teada, mis loo autorit ja noori ees ootab, sest nii nagu sõjas ikka, on muutujaid palju ja see mõjutab nii plaane kui tegevust. Esmase luureinfo põhjal pidi linnalahing toimuma Antsla linnas. Mõningane ringi sõit linnas ja olukorra analüüs andis arusaamise, et linnas toimuv lahing on ebatõenäoline. Sestap istusime masinatesse ja suundusime Kikkaojale, kus kuulduste järgi olevat just lahingud lõppenud.

Kohale jõudes selgus, et lahing oli tõesti just lõppenud ja lahingumasinad koondusid ümberpaiknemiseks. Meestele, kes lahingust tulnud, tähendas see hingetõmbepausi ja sooja söögi valmistamise võimalust priimustel. Autodest väljudes ja alles ohutusreeglite ülekordamise ajal suundus meie poole kaks võitlejat, kelledest üks osutus Kaitseväe juhataja kindral Riho Terraseks. Kindral Terrasele sai antud ülevaade, kes ja mis eesmärkidel on õppuse alas fototoaparaatidega. Kuna võitlejatel oli puhkehetk, siis avanes gümnasistidel pärast ootamatut kohtumist kindral Terrasega ka võimalus tutvuda lahingutehnikaga.

Noored said ronida nii masinate peale kui ka sisse. Kõige keerulisemaks osutus tanki juhi kohale pääsemine. Tekkinud võimaluste ärakasutamiseks tuli ühel tüdrukul üle saada ka oma hirmust kõrguse ees, tahtmine osutus suuremaks kui hirm. Peale seda, kui lahingtehnikaga oli tutvutud ja puhkealas pildid tehtud, liikusime edasi Tsooru poole. Kuna olime märganud, kus suunast tulid lahingkannatanutele grimmeerimist tegevad sõidukid, siis võtsime suuna sinna. Oli mõistetav, et kui lahinguvälisel ajal tehakse kuskil kellelegi grimm, siis on varsti juhtumas ka olukord, et kellelegi tuleb abi anda. Selleks, et see kannatanu „haavata“ saaks, peab tekkima konflikt. Selline lähenemine olukorrale võimaldas meil leida maastikul koha, kus võimalik konflikt oli tõenäoliselt kohe-kohe tekkimas.

Jalastusime, kordasime üle turvareeglid, kuidas mingis võimalikus olukorras käituda ja asusime pildistama nähtaval olevat tehnikat ja võitlejaid. Mingil hetkel kostus meist eespool, kuid mitte väga kaugel, laskmist. Laskmist alustasid nii automaadid kui ka kuulipildujad. Kuulatasime, noored püüdsid arvata, mis relvast parasjagu lastakse. Nägime ühte üksust metsa suundumas ja et fotod erinevatest paikadest, situatsioonidest ja valgusega rikkalikumad saaks, liikusime neile järele. Metsas oli kõvasti ragistamist, sest maastik polnud mitte kergete killast. Kaugusest kostus nõudlikult hüüe: „Meedik!“

Liikusime hääle suunda, et näha, kuidas toimetatakse „haavatud“ võitlejaga. Saime „kannatanu“ juures olla mõne minuti, kui järsku kostis kiirelt lähenev ja valjenev  lahingukära. Kostus käsklusi ja käsitulirelvade laske. Liikumist oli nii lahingukära poole kui sellest kaugemale. Osa võitlejaid taandus, püüdes kaasa haarata haavatuid. Seisime tardunult ja püüdsime mitte jalgu jääda. Juba hetk hiljem nägime, kuidas üks üksuse liige, kellega metsa olime liikunud, „hukkus“, sest vastasega oli vahetu kontakt. Vastaspoole võitleja liikus kiiresti, kuid hiirvaikselt edasi, meie eest läbi. Mõni hetk hiljem järgnes talle veel pooljagu. Saime aru, et üksus, kellega olime metsa sisse tulnud, võetaks kohe piiramisrõngasse. Kui olukord oli stabiliseerunud ja vahekohtunikud ja hindajad olukorra peatanud, julgesime ennast jälle liigutada.

Vahekohtunikud määrasid ära haavatud ja hukkunud ning seejärel tuli üksustel oma elavjõud uuesti kokku koondada ning uutele positsioonidele paigutada.

Väljas juba hämardus. Sõitsime Antslasse tagasi, noored tellisid sõidu ajal omale vanemaid järgi. Oli olnud pikk ja väsitav õhtu, kus oli palju elamusi, emotsioone ja füüsilist koormust. Antslasse jõudes näitas kell juba hilist õhtutundi ja nii mõnigi mainis, et tavaliselt on ta sellisel ajal juba voodis.

Antsla Gümnaasiumi fotoringi noortel on ees keeruline ülesanne. Neil tuleb oma piltide seast leida see üks ja ainus, mille nad esitavad fotovõistlusele Siili Facebooki lehel. Fotovõistlus on korraldatud konkreetselt nende tehtud töödele, kuid igal kodanikul on võimalus panustada hääletamisega oma lemmiktöö poolt. Noored avaldasid rõõmu, et tänu suurõppuse Siil jõudmisele nende kodukanti, avanes neil võimalus harjutada fotode tegemist olukorras, milleks neil tõenäoliselt niipea enam võimalust ei teki. Samuti tuleb kiita fotoringi õpetaja initsiatiivi, kes võimalusest kinni haaras.

Siili Facebooki meeskond annab oma lehel teada võistluse algusest ja sellest, millal hääletamine lõppeb. Seega tasub Siili Facebooki lehel silma peal hoida.

Autor: Maret Kommer

Tagasi üles