KUIDAS… ehitada välikäimla?

Asso Puidet
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Mehis Born

Välikäimla – üks esimesi objekte, mis laagrialale tuleb rajada. Nagu iga rajatisega, sõltub sellegi vorm arhitekti nägemusest ja ehitaja käteosavusest ehk kõik on looja kätes. Siiski anname algajale käimlakonstruktorile mõned nõuanded ja juhtnöörid. Stardikapitali, millelt edasi liikuda.

Jällegi, täpselt nagu iga teise arhitektuurirajatise puhul, on käimla juures kõige kriitilisemateks teguriteks kolm asja. Need on asukoht, asukoht ja veel kord asukoht.

Pop-up-peldik peab jääma majutusalast vähemalt viiekümne meetri kaugusele. Kui majutusalal on ka toitlustusala või väliköök, peab käimla jääma sellest 90 meetri kaugusele. Vähemalt.

Koha valikul tuleb silmas pidada sedagi, et asjatoimetused ei puutuks kokku veega. Ei põhja-, järve-, oja- ega muu veega. Kraavikaldale kemmergut ei ehita! Samuti on võimaluse korral mõistlik arvestada tuulesuunaga – nõnda, et käimla jääks laagrist allatuult.

Koht leitud, tuleb välja mõelda märgistus, mille järgi laagrilised käimla üles leiaksid või siis teaksid sellest eemale hoida. Samuti on asjakohane vedada käimlani näiteks nöör, et ka pimedas saaks eksimatult selle juurde liikuda.

Rusikareegli kohaselt peaks olema iga kahekümne inimese kohta üks käimla. Kui täpsemaks minna, siis vastavalt eeskirjadele, ja see on täitsa kõnekas, piisab ühest käimlast 25 mehele, aga vaid 20 naisele.

Kuid eeskirjadesse, nagu ka muusse selles kirjatükis käsitletavasse, ei maksa liialt süvitsi sisse minna. On olemas isegi valemid, mille järgi võimalikku fekaalikogust arvestades saab välja arvutada välikäimla soovitusliku sügavuse.

Aga … käimla ehitamine pole raketiteadus ega tuumafüüsika, mistõttu võiks valemid mängust välja jätta ning lähtuda tervest sõdurpoisi mõistusest.

Üks käimlatüüpe on portatiivne ehk kaasaskantav käimla, mis sisuliselt tähendab kilekotti, ämbrit või muud manööverdatavat anumat. Personaalse peldiku saabki valmistada ämbrist, sellesse mahutatavast kilekotist ning pehmest toruisolatsioonist. Aga sellel tehnoloogial me praegu pikemalt ei peatu. Samuti võib käimla põhielemendiks olla maa sisse või miks mitte ka maa peale paigutatud mahuti.

Kõige levinum on siiski maasse kaevatud auk koos seda toetava infrastruktuuriga. Selle rajamisega siinkohal jätkamegi.

Väldi okkaid ja oksi

Lihtsalt teostatava ja mugavalt kasutatava välikäimla rajamiseks on teil tarvis leida kaks üksteisest paari meetri kaugusel ühel joonel asuvat, nii poolemeetrise ümbermõõduga puud. Enda mugavuse huvides võiks vaadata sedagi, et puude vahele jääv maapind oleks hõlpsasti kaevatav. Ehk siis pole mõttekas valida ümber kivilahmaka sirguvaid puid.

Seejärel leidke kaks pisut peenemat palki. Sellist, mida jõuate tõsta, aga mis teie raskuse all ei murduks. See on oluline! Palkide pikkus võiks olla natuke suurem kui kahe väljavalitud puu omavaheline kaugus. Eelistada tuleks siledakoorelist, võimalikult väheste okstega lehtpuud.

Need ettevalmistused tehtud, kaevake kahe väljavalitud puu vahele auk. Umbes pool meetrit korda pool meetrit lai ja meeter sügav. Või sügavam. Väljakaevatud pinnase võite jätta samasse, augu kõrvale. Kattematerjaliks teadagi millele.

Põhimõtteliselt on käimla nüüd valmis ja kange häda korral saab seda juba kasutada. Ent ei ole just kõige mugavam lihtsalt augu kohal kükitada. Kui käed ulatuvad, võib tasakaalu säilitamiseks kinni haarata ka kummalgi pool auku kasvavatest puudest. Kui käed ei ulatu, võib siduda kummagi puu külge nöörijupi, millest hoides augu kohal õõtsuda. Ent seegi pole väga mugav.

Et oleks mugav, tuleb nüüd võtta hoopis üks palkidest ja kinnitada nööri abil horisontaalselt umbes põlvekõrguselt kummalgi pool auku kasvava puu tüve külge. Nõnda, et see jääks mõlemalt poolt ühele kõrgusele ning samale poole puud. See ongi palk, millel hakkate asjal käies istuma, ja on oluline, et see saaks korralikult kinnitatud, muidu võite leida ennast istumas sellestsamast, eelnevalt kaevatud august. Et kindel olla, võite palgi otste alla paigutada käsivarrejämedustest vertikaalpalkidest lisatugevdused. Eriti kavalad mehed kasutavad selliseks toestustööks ragulkakujulist puud, mille harude vahele toetub horisontaalpalk.

Sellega on augu kohale tekitatud õrs. Sellele toetudes on juba mõnevõrra mugavam asja ajada. Aga tasakaalu hoidmine võib siiski parajaks proovikiviks osutuda.

Seega võtke teine palk ja kinnitage alumisest horisontaalpalgist umbes pool meetrit kõrgemale vertikaalpuude külge. Aga mitte samale poole puud, vaid teisele poole kui alumine palk. See palk on teie seljatugi ning peab samuti saama korralikult kinnitatud. Nüüd saate reied toetada alumisele palgile, turja mugavalt ülemisele ning asja mõnusalt ja pingevabalt ära ajada. Primitiivne, ent siiski mõningaste mugavustega välikäimla ongi valmis.

Vaid taevas on piir

Järgmiseks, kui aega ja tahtmist on, võite kemmergut vastavalt oma äranägemisele ja võimalustele täiustada. Näiteks tekitate seljatoeks olevale palgile pehmenduse samblast, sokist või mõnest muust käepärasest vahendist. Kinnitate sobivasse kaugusesse mõne oksa külge rulli WC-paberit. Veidi eemale puu külge kätepesuks kanistri. Veate ümber käimla varjestusvõrgu, et asjaajamine oleks privaatsem. Tõmbate üle epitsentri koormakile, et õrrel istudes vesi krae vahele ei tilguks. Paigutate kusagile lugemislektüüri. Ja nii edasi ja nii edasi. Nagu öeldakse, piiriks on vaid taevas. Või selle objekti puhul pigem põhjavesi.

Liiale ei maksa muidugi kah minna. Sest kui laager kokku pakitakse, tuleb ka käimla likvideerida. On isegi eeskiri, et pärast käimla likvideerimist ja kinniajamist peaks vormistama paberi selle kohta, et niisugune asutus selles konkreetses kohas paiknes ning kasutust leidis. Ent jällegi, reaalses maailmas seda üldjuhul ei tehta ja paberit on käimlas juba niigi piisavas koguses määritud.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles